Koeri tasub õpetada igas vanuses. Nii nagu inimesedki, õpivad koerad kogu oma elu. Uue info hankimine ja õppimine on loomulik evolutsiooniline protsess kõikidel elusolenditel. Ka juba kinnistunud käitumismustreid saab vanemal koeral muuta. Koerad on alati valmis muutuma. Piisab vaid anda neile võimalus. 

Ajakulu, et muutusi saavutada, oleneb vahel isegi rohkem koera iseloomuomadustest kui koera vanusest. Näiteks võib juhtuda, et vanem koer, kes oma iseloomult on väga hästi inimese poolt juhitav, õpib uue soovitud käitumise ära kiiremini kui noor koer, kes oma iseloomult on väga iseseisev ja järjepidev ning ei taha, et inimene teda juhiks. Kindlasti ei tasuks vanemate koerte omanikel loobuda oma koera käitumisega tegelemast ainult koera vanuse pärast.

Tavaliselt ei piisa suurest aiast selleks, et koer saaks piisavalt liikuda ning kogeda elus uusi asju. Paljudel koertel on väga suur liikumisvajadus. Näiteks mitmed jahikoerad on aretatud pikki vahemaid läbima kui nad metsloomi jälitavad. Seega, liikumine ise on koerale kindlasti vajalik. 

Sageli on koera liikumisstiil n.ö lõhnast lõhnani. Just lõhnamaailm on see põnev maailm, mis koera köidab. Suur aed ei asenda koera loomulikku liikumisvajadust, kuna seal ei ole pidevalt uusi lõhnu, mida avastada. Koerad ka tavaliselt ei liigu aias kunagi nii palju kui näiteks metsas jalutamas käies. Ainult ühel territooriumil viibimine on koera jaoks üksluine ja igav. 

Kui koer ei saa piisavalt liikuda ja enda uudishimu loomulikult maandada, siis tekivad igasugused probleemsed käitumised palju kergemini. Sageli nad hakkavadki üleliigse energia tõttu haukuma, kaevama, lõhkuma, inimese peale hüppama.

Sotsialiseerumisel ei ole oluline niivõrd kvantiteet ehk koerte arv kuivõrd kvaliteet ehk õiged koerad, kellega koos seda teha. Mõned koerad on sotsiaalsemad teistega ja nad soovivad rohkem suhelda, teised aga vajavad suuremat privaatruumi. Nende huvi liigikaaslaste suhtes on väiksem. See kõik on täiesti normaalne. Koer ei pea tingimata tahtma olla teistega koos. Seetõttu peaks koeraomanik arvestama kutsika sotsialiseerimisel ka teiste koerte vajadustega ja mitte lähtuma ainult oma kutsika vajadustest. 

Lubades oma koera iga vastutuleva koera juurde võime me tekitada teisele koerale ebamugavusi. Kui koera omanik ise ei piira noort koera ja kui teisel poolel puudub võimalus ära minna, siis tekib risk, et koer, kelle privaatruumiga ei ole arvestatud, kasutab jõulisemat viisi, et teisele selgitada, et ta ületas tema piire. Ilmselt sellist kogemust kutsikaomanik oma loomale ei soovi. Kasulik on kutsikale kohe õpetada piire, et kõik koerad ei ole suhtlemise jaoks. 

Tänaseks on tehtud ka mitmeid uuringuid koerte omavaheliste suhete kohta ning üldiselt on leitud, et koer ei taha olla lähedastes suhetes kõikide teiste koertega. Leitud on, et neil kujunevad välja omad eelistused ning samuti ka need, kes neile üldse ei meeldi. Koeraomanik saab siin ise hästi palju ära teha, et oma loomale häid kombeid õpetada. Kutsikale on kasulik kohe alguses õpetada, et iga vastutulev koer ei ole suhtlemiseks. Hea oleks hoopis leida mõned sõbrad, kellega aeg-ajalt kokku saada ja lasta neil vabalt turvalisel territooriumil omavahel suhelda. Ülejäänud koerad ei ole lähedalt suhtlemise jaoks..

Ainult kodus olemine ei ole soovitatav, kuna kutsikas jääb ilma vajalikest kogemustest. Kutsika üks parimaid sotsialiseerimise perioode on vahemikus 8-12 nädalat. Selles vanuses piisab tihti vaid ühest positiivsest kogemusest õppimaks, et maailm on turvaline koht. Paraku ei ole antud ajavahemikus kutsikad veel kõiki vaktsiine saanud ja seetõttu soovitatakse tihti kutsikaga ainult kodus olla.

See tähendab, et noor koer jäetakse ilma kogemustest, mida ta hädasti sel ajal vajab, et kasvada vaimselt tasakaalukaks ning ümbritsevaga hästi toimetulevaks loomaks. Nii nagu inimestegi puhul, on koerte jaoks lapsepõlve kogemused väga olulised, kuna see mõjutab üsna suurel määral sotsiaalset  toimetulekut hilisemas elus. Koera käitumist on võimalik muuta ka hiljem, kuid see võib tähendada oluliselt suuremat pingutust ja võtta palju kauem aega.

Kuidas kutsikat sotsialiseerida ajal kui ei ole kõik vaktsiinid veel tehtud?

  • Keskkond. Valige hoolikalt kohti, kuhu koeraga lähete. Vältida tasuks neid kohti, kus on palju prügi, teiste loomade väljaheiteid. Ärge lubage kutsikal maast prahti võtta.
  • Teiste koertega kohtumine. Teiste koertega suhtlemine on kutsikale oluline, kuna teised koerad aitavad tal õppida seda kuidas olla koer. Inimene ei suuda seda asendada. Turvalisem on lasta kutsikal suhelda vaid koertega, kes on sõbralikud, terved ning kellel on kõik vaktsiinid tehtud. Soovitav on vältida kokkupuuteid võõraste koertega, kelle kohta te midagi ei tea.

Põhimõtteliselt mitte kunagi. Koerad on valmis pingutama vaid siis kui nad näevad selles tegevuses enda jaoks midagi kasulikku. Kui soovime, et koer inimese heaks midagi teeks, siis peab ta saama tehtud töö eest ka mingisuguse hüve. Levinud on olukord, kus treeningu algfaasis pingutatakse ja koer õpib soovitud käitumised ära. Kui ühel hetkel koer enam preemiat kunagi ei saa, hakkavad osad käitumismustrid ka kaduma ja asemele tulevad sageli need, mis inimesele ei sobi.

Seega, koera tuleb premeerida õige käitumise eest tema elu lõpuni. Tänapäeva perekoerte töö ongi sõnakuulamine ja õige käitumine. Selle eest võiks neile pakkuda toitu või muid hüvesid, mida konkreetne koer väärtustab.

Osade koertega on see võimalik, aga paraku mitte kõigiga. Madala ja keskmise aktiivsusega koerte puhul muutub liikumisstiil juba veidi ka vanusega seoses. Samuti aitab see kui valida jalutuskäikudeks pikem jalutusrihm. Minimaalne rihmapikkus võiks olla 5 meetrit. Lühikese rihmaga tirivad peaaegu kõik koerad, sest koera liikumistempo on siiski üldjuhul kiirem kui inimesel. Samuti tahavad koerad nuusutada lõhnu. Üldjuhul on inimesel tüütu käia koera järgi lõhnast lõhnani. Pikem jalutusrihm võimaldab koerale suuremat liikumisvabadust. Lõdvas rihmas liikumiseks on olemas ka eraldi harjutused, mis osade koerte puhul samuti võivad abiks olla. 

Mõned harjutused:

  • Iga kord kui rihm läheb pingesse jääte seisma. Edasiminek toimub vaid siis kui rihm on lõdva.
  • Kui eelnev harjutus ei tööta, siis võib seismajäämise asemel proovida astuda paar sammu tagasi nii et koer peab järgnema. Niipea kui rihm on lõdva saab juba jätkata edasiliikumist
Paraku on ka palju neid koeri, keda ei vanus ega harjutused ei pane vabatahtlikult rahulikult liikuma. Need koerad on aretatud pikki vahemaid liikuma ja on oma olemuselt keskmisest aktiivsemad. Siia alla kuuluvad mitmed jahikoeratõud nagu viszlad, pointerid, beaglid, osad spanjelid. Samuti mitmed kelgukoerad. 

Selliste väga aktiivsete koerte liikumisvajadus on sageli palju suurem kui keskmine inimene suudab pakkuda. Ja seepärast suudavad need koerad küll käsu all kenasti lõdvas rihmas kõrval kõndida, aga niipea kui anda neile vabadus, siis enamasti on nende liikumisstiil kiire galopijooks ja jalutusrihm on paratamatult pinges. 

Selliste koerte puhul on soovitatav valida väga pikk rihm, käia jalutamas kindlasti ka kohtades, kus on vähe teisi häirijaid, et saaks koeral mugavalt pika rihmaga lasta liikuda. Võib kasutada ka veospordist tuntud varustust nagu veovöö. See käib inimese keha külge. Jalutusrihm kinnitatakse vöö külge. Liikumisel on inimesel käed vabad. Juhul kui koer tirib, siis see ei ole nii ebameeldiv.